Silikoon on räni sisaldav orgaaniline ühend, millel on ainulaadsed keemilised ja füüsikalised omadused. Selle väljatöötamisprotsessi saab jälgida 20. sajandi alguses ning pärast mitut uurimis- ja rakendusetappi on see järk-järgult muutunud kaasaegses tööstuses asendamatuks materjaliks. Järgnevalt on lühike sissejuhatus räniorgaanilise arengu ajaloosse:
1. Esialgne uurimine (20. sajandi algus)
Räniorgaanilise uurimisega alustati 20. sajandi alguses, kui teadlased hakkasid uurima võimalust kombineerida ränielemente orgaaniliste rühmadega. 1901. aastal sünteesis saksa keemik Friedrich Kipping esimest korda räniorgaanilised ühendid, mis tähistas räniorgaanilise keemia sündi.
2. Tööstuslike rakenduste võrsus (1930. aastad)
1930. aastatel, koos polümerisatsioonikeemia arenguga, liikus räniorgaaniliste materjalide süntees laborist järk-järgult üle tööstuslikele rakendustele. 1937. aastal töötas Dow Chemical Company välja esimese kaubandusliku silikoontoote, mida kasutati peamiselt elektriisolatsiooniks ja veekindlateks kateteks.
3. Teine maailmasõda ja sõjalised rakendused
Teise maailmasõja ajal kasutati räniorgaanilist ainet laialdaselt sõjalistes valdkondades, näiteks lennukimootorites ja elektroonikaseadmetes tänu selle suurepärasele kõrgele temperatuurile vastupidavusele ja elektriisolatsiooniomadustele. Nõudlus sõja järele on ajendanud räniorgaanilise aine tootmist ja tehnoloogilist arengut.
4. Sõjajärgne areng ja laialdane rakendamine (1950.–1970. aastad)
Pärast sõda hakati räniorgaanilist ainet laialdaselt kasutama tsiviilvaldkondades, sealhulgas ehituses, autodes, kosmeetikas, farmaatsiatööstuses ja elektroonikatoodetes. Selle perioodi jooksul on ülemaailmse tootmise ja räniorgaanilise nõudluse kiire kasv ajendanud pidevat tehnoloogilist arengut ja tootetüüpide mitmekesistamist.
5. Kaasaegsed rakendused ja roheline areng (21. sajand)
21. sajandil, kui teadlikkus keskkonnakaitsest ja tehnoloogilisest arengust kasvab, arenevad orgaanilised ränitooted rohelise ja säästva suuna suunas. Tänapäeval on räniorgaanilist ainet laialdaselt kasutatud erinevates valdkondades, nagu uus energeetika, tervishoid, elektroonika ja keemiatehnika, ning see edendab jätkuvalt kaasaegse tööstuse ja tehnoloogia arengut.